Lakk ei anna midagi andeks

See on esimene asi, mida kohtunik näeb, ja viimane, mis tagasi kasvab. Miks enamik lakkasid ei rikuta halbade toodetega, vaid liigse näpistamisega.

On hetk vahetult enne selga tõusmist, mil iga ratsanik teeb sama liigutuse: paneb käe lakale ja silub selle siledaks. Žest, mida keegi ei õpeta, aga mida kõik oskavad. See seletab ka, miks siin nii palju valesti läheb. Ühtki teist hobuse karvkatte osa ei puudutata nii sageli ja mõisteta nii harva.

Lakakarv kasvab aeglaselt. Katkesta kevadel peopikkune tutt ja sügisel vaatad ikka veel sama auku. Just seetõttu on laka hooldamine vähem õige toote küsimus ja rohkem enesevalitsemise küsimus.

Kõige levinum viga peitub harjas

Lakka ei harjata, seda korrastatakse. Jämedad plastikharjased tõmbavad iga tõmbega välja mõne karva, ja mitte sealt, kus sõlm on, vaid kõikjalt vahepealt. Seepärast töötavad hooldajad alt üles: kõigepealt viimased kümme sentimeetrit sõrmedega, siis kämblatäis kõrgemalt, siis järgmine. Alles kui otsad liiguvad vabalt, tohib kamm harjapiirile üldse läheneda.

Alusta ülevalt ja sa lükkad iga sõlme enda ees, kuni see katkeb.

Kuiv karv katkeb, niiske karv venib. Peenike veepihustus, tilk sassivastast sprayd peopessa ja siis läbi otste, sellest piisab. Piserda kogu lakk märjaks ja homseks on sul kile, mille külge tolm kinnitub.

Pesemine: harvemini kui arvad

Hobuse peanahk käitub nagu inimese oma. See toodab rasva, mis hoiab karva painduvana, ja seda enam, mida sagedamini sa selle ära pesed. Iga nädal šampoonitud lakk muutub tuhmiks ja rasvub kiiremini. Enamikule hobustele sobib pesu iga kolme kuni nelja nädala tagant, võistlushooajal sagedamini, aga siis leebema vahendiga.

• Leige vesi, mitte kunagi kuum. Kuum vesi ajab kutiikula turri ja karv kaotab läike.
• Lahjenda šampoon peopesas, ära vala seda kunagi otse harjapiirile.
• Loputa põhjalikult, põhjalikumalt kui tundub vajalik. Jäägid on kõige levinum kõõmase harjapiiri põhjus.
• Ära hõõru. Pigista vesi laia peopesaga välja ja lase õhu käes kuivada.

Palmikud lakka ohverdamata

Võistluspalmikud on pinge. Igaüks neist tõmbab samu juuri, ja üle öö sisse jäetuna teeb seda kaheksa tundi järjest. Sellest ka hooldajate reegel: palmikud pannakse sisse hommikul ja võetakse õhtul välja. Mitte sellepärast, et see näeks parem välja, vaid sellepärast, et harjapiiril paljaste kohtadega lakk vajab taastumiseks pool aastat.

Argipäevaks on lõdvem palmik parem lahendus. See hoiab laka eemal mudast, aiast ja hobuse enda kapjadest, ilma juurt pingutamata. Igaüks, kel on väga pikk lakk, teab kombinatsiooni palmik ja paus: punutakse korra, jäetakse kaheks päevaks, siis avatakse.

Katkumine või lõikamine

Kooli ja takistussõidus on lühike, ühtlane lakk standard, sest see pikendab kaela ja hoiab palmikuid koos. Katkumine teeb paljudele hobustele haiget, ja hobune, kes viskab pea üles kohe, kui kamm ilmub, ütleb seda piisavalt selgelt. Tera või harvendaskäärid, kasutatuna kasvusuunas, annavad sama joone ilma valuta. Vahe ei paista fotol. See paistab käsitsemisel.

Ausalt hooldatud laka tunneb ära mitte läikest, vaid sellest, et see on kogu pikkuses ühtviisi paks.

Mis tegelikult aitab

Läige tuleb seest ja rahule jätmisest. Hobune, kelle söödas on piisavalt õli, kes liigub piisavalt ja kelle lakka keegi liigselt ei näpi, näeb kahe kuu pärast parem välja kui iga päev pihustatud hobune. Tooted on viimane protsendipunkt, mitte alus. Need peaksid laskma karval libiseda, et see ei katkeks sassiharutamisel, ja loputuma välja jääkideta. Kõik ülejäänu on lõhn.