Distantsispordis on nahk üks varustuse osa

Kaheksakümne kilomeetri jooksul otsustab kaasa see, mis hõõrub. Kus sadul, vöö ja peitsmed töötavad, kuidas õigesti jahutada ja mida pärast sõitu kontrollida.

Takistusrajal ratsutatakse minuteid, maneežis sekundeid, distantsispordis tunde. See nihutab kõike. Korts sadulatekis, mida ühel ringil keegi ei märka, on kaheksakümne kilomeetri järel karvata koht, ja karvata koht võib sõidu lõpetada. Nahk ei ole selles distsipliinis ilu küsimus. See on osa, mis peab vastu või ei pea.

Keegi ei lange välja sellepärast, et hobune nägi tuhm välja. Välja langetakse sellepärast, et midagi hõõrus.

Vööala ja sadulaala tundide kaupa

Kohad, mis distantsisõidus tüli teevad, on teada: vööala küünarnuki taga, sadulapatjade servad, ala rinnarihma all. Otsustav ei ole see, kas seal korra hõõrub, vaid kui tihti. Kaheksakümnel kilomeetril teeb hobune olenevalt tempost mõnikümmend tuhat sammu, ja igaühe juures tõmbub nahk vastu materjali.

• Enne saduldamist käsi üle vööala ja selja: liiv, kruus ja kokkukleepunud karvad maha.
• Hoia vöö ja sadulatekk puhtad, eilne kuivanud higi on smirgel.
• Tõmba tekk kortsudeta sadula kambrisse, enne iga selga tõusmist uuesti.
• Igas kontrollpunktis katsu korra üle kohad, kus materjal lebab.

Higi ja sool muudavad hõõrdumise probleemiks

Hobuse higi sisaldab palju soola. Kui see karvkattes kuivab, jäävad alles kristallid, ja need mõjuvad iga rihma all nagu peen liivapaber. Lisandub raja tolm. Seepärast ei jahutata distantsispordis ainult, vaid pestakse: vesi üle kohtade, kus materjal lebab, siis maha kaapida, ja järgmises etapis lebab vöö nahal, mitte soolakihil.

Jahutamine kontrollpunktis, alt üles

Kontrollpunktis loeb aeg, sest pulss peab langema alla etteantud piiri, enne kui hobune esitletakse. Jahutatakse seepärast kiirelt ja kindlas järjekorras: kõigepealt jalad ja kaela alumine külg, siis rind, siis suured lihasrühmad. Alt üles töötamine annab hobusele aega külma veega kohaneda, selle asemel et saada ämber töötavale tagaosale.

Teine põhimõte on kaapimine. Vesi, mis jääb karvkattele seisma, läheb ise soojaks ja hakkab siis soojustama. Niisiis vesi peale, higikaabitsaga maha, uuesti peale, kuni mahakaabitav vesi püsib jahe. Ja püsi seejuures liikumises: hobune, keda talutatakse, jahtub paremini kui see, kes seisab.

Peitsmed, kaitsmed ja pilk pärast sõitu

Peas hõõruvad ninarihma servad, põsrihmad ja kõik, mis on liiga kitsalt kinni pandud. Jalakaitse on teine igavene ehitusplats, sest kaitsmed koguvad liiva, ja liiv neopreeni all tundide kaupa on usaldusväärne hõõrdekoht. Paljud distantsiratsanikud loobuvad sellest seetõttu teadlikult või võtavad kaitsmed igas kontrollpunktis maha ja loputavad läbi. Pärast sõitu kombitakse rahulikult läbi: vööala, küünarnuki tagune, sadulaala, pea, jalad, korra lameda käega ja korra pilguga.

Distantsihobune ei jõua kohale sellepärast, et ta peab vastu. Ta jõuab kohale sellepärast, et keegi võttis iga rihma tõsiselt.