Kolm päeva kolmevõistlust on kolm hooldusülesannet

Kooliprogramm, maastik, takistused: kolm päeva, kolm pinnast, üks hobune. Miks hooldus on kolmevõistluses logistika ja mis loeb ööl enne veterinaarkontrolli.

Ükski teine distsipliin ei nõua hobuselt kolmel päeval nii erinevaid asju. Esimesel peab ta välja nägema, nagu elaks maneežis. Teisel jookseb ta läbi vee ja liiva. Kolmandal hommikul seisab ta komisjoni ees, kes otsustab, kas ta jätkab. Hooldus ei ole siin viimistlus. See on osa plaanist.

Kolmevõistluses ei hoolda sa foto jaoks. Sa hooldad homse jaoks.

Esimene ja teine päev tahavad vastupidiseid asju

Kooliprogrammiks punutakse, pestakse ja harjatakse, ja hobune peab rahulikuks jääma. Maastikurajal ei loe sellest midagi. Palmikud võivad jääda või tulla välja, jalad lähevad kaitsmetesse, ja muster tagaosal oleks kolmesaja meetri järel ajalugu. Kes seda kooliprogrammi eelõhtul kaasa ei mõtle, punub kaks korda.

• Pane kraam eelmisel õhtul kokku, päevade järgi sorteeritult, mitte liikide järgi.
• Hoia kaks ämbrit ja kaks käsna lahus. Üks on pea jaoks.
• Piisavalt rätikuid. Rätikuid ei ole kunagi piisavalt.
• Vesi on nimekirja kõige tähtsam rida, ja seda rohkem kui arvad.
• Higitekk, mis on tõesti kuiv, ja teine tagavaraks.

Hobune pärast maastikurada

Siin otsustatakse kogu võistlus, ja see näeb kõige vähem hoolduse moodi välja. Maha sadulast, kaitsmed ja sadul maha, külm vesi üle kaela, õla ja suurte lihaste, kaabi maha, siis kõnni edasi. Kaabi ja kõnni, ikka ja jälle: vesi, mis lebab hobusel soojana, enam ei jahuta. Hobust ei panda seisma, enne kui hingamine ja temperatuur on tagasi.

Liiv ja vesi jäävad karvkattesse

Maastikurada jääb külge. Liiv sadulaalal, rohi jalgadel, kuivanud higi vöö juures ja peitsme all. Õhtul ei ole küsimus ilus. Küsimus on selles, et miski ei hõõruks, kui järgmisel hommikul uuesti saduldatakse. Niisiis: kohad varustuse all puhtad, sõrnukivoldid kuivad, ülejäänu võib homseni oodata.

Veterinaarkontroll järgmisel hommikul

Esitletakse käe kõrvalt, sammus ja traavis, kõval ja tasasel pinnal, ja hobune peab kõrval vabalt liikuma, mitte nööri otsas rippuma. Selle jaoks ei harjutata eelmisel õhtul midagi, vaid kõnnitakse: paar minutit käe kõrvalt õhtul ja uuesti enne esitlemist, et lihased ei tuleks boksist külmalt välja. Mis sel ööl tõesti loeb, ei ole hari. See on see, kas hobune sõi, jõi ja heitis pikali.

Kolmandal hommikul ei vaata keegi, milline hobune välja näeb. Kõik vaatavad, kuidas ta liigub.