Voltiseerimises on selg tööriist

Voltiseerimine on ainus distsipliin, kus inimesed hobuse peal seisavad. Mida see tähendab vööalale, seljale ja lakale ning mida kontrollida enne iga treeningut.

On üks distsipliin, kus hobuse selg ei ole istekoht, vaid tööriist. Voltiseerimises seisab seal üleval inimene, hüppab maha, maandub uuesti, vahel kolmekesi. Kes niimoodi töötab, ei hoolda selga kiindumusest, vaid arvestusest: mis täna hõõrub, tuleb homme ärevusena tagasi.

Selg on siin tööpind. Seda koheldakse nagu materjali, mis peab veel kakskümmend aastat vastu pidama.

Voltiseerimisvöö istub teisiti kui sadul

Voltiseerimisvööl on kaks jäika käepidet, enamasti ka aasad, ja see lebab paksul padjal. Kakskümmend minutit tõmbavad käed neid käepidemeid, ülalt, küljelt, äratõuke hetkel kogu kehakaaluga. Surve jääb seejuures alati samasse kohta. Seepärast on voltiseerimishobuse vööala koht, mida tuntakse nagu oma nägu.

• Pane padi siledalt peale, ei ühtki korda, ei liiva all.
• Silu karvad vööalal enne vöö pingutamist kasvusuunas.
• Käi vöö- ja sadulaala lameda käega läbi: soojus, muhud, paljad kohad.
• Pärast treeningut ära võta vööd ainult lahti, vaata ka uuesti üle.
• Valged karvad ühes kohas on vana protokoll ja mitte juhus.

Alati sama käsi, alati sama ringjoon

Hobune käib longil, galopis, umbes kolmeteistkümne meetri ringil, võistlusel vasakul käel. See on ühekülgne töö, ja see jääb ühekülgseks, ükskõik kui hästi longitakse. Tasakaalustus ei ole seepärast lisa, vaid osa plaanist: teine käsi, lõigud maastikul, sirged jooned, poomid, päevad ilma vööta.

Lakk, käepidemed ja lugu läikest

Lakk lebab täpselt seal, kuhu käed haaravad. Karvasalk käepideme all on tõmme harjapiirile, iga üleshoo juures sama. Paljud voltiseerimishobused kannavad lakka seepärast lühidalt, punutuna või järjekindlalt ühel poolel. Ja kõik, mis teeb libedaks, jääb sel päeval kasti: käepidemed ja vööala tahavad haardumist, mitte siidi.

Rahulikkus kuulub sobivuse juurde

Muusika, aplaus, kaheksa last ringi serval: voltiseerimishobune peab olema igav, ja seda usaldusväärselt. See rahu ei sünni maneežis, see sünnib tallikäigus. Kümme minutit hooldust samas järjekorras, iga päev, on treening just selleks hetkeks, kui keegi üleval püsti tõuseb ja midagi ei tohi juhtuda.

Hobune, kes laseb end rahulikult hooldada, seisab rahulikult ka ringi peal.